Lavly Perlingu pöördumine

Pöördumise tekst:

Head Eesti inimesed,

mõne päeva pärast seisab Isamaa ees valik.

Pühapäeval Tartus ei valita pelgalt uut juhti ühele Eesti erakonnale. Me valime selle vahel, kas Eesti lähiajaloo kõige mõjukam erakond jätkab taandumist või suudab see erakond tõusta taas Eesti tulevikku määravaks erakonnaks. Isamaa vajab muutust. Mitte iseenda, vaid Eesti pärast.

Tänast valitsemist vaadates on mul tunne, nagu oleks ajaratast tuimalt tagasi keeratud. Kulunud dogmade korrutamine, korruptsioon valitsuserakondades ja omavalitsustes, peaminister suhtleb naaberriigi valitsusjuhiga ajaleheartikli kaudu.

Kaja Kallasel oli peaministrina alustades võimalus viia Eesti poliitikat ja riiki edasi, kuid tänaseks on liigutud hoopis tagasi. Jah, meil on nüüd rahulikum ja valitsuse liikmed ei solva enam omasid ega naabreid. Kuid see pole ju ometigi mingi edasiminek.

Me näeme, et valitsusel puuduvad siht ja plaan ning kõige olulisem, puuduvad ka teod. Koostööd ka selles valitsuses pole. Aeg aga ei oota. Vahepeal on maailm ja julgeolekuolukord Eesti ümber kiirelt muutunud ning tuleb teha julgeid ja selgeid otsuseid.
Eesti valitsemisel puudub kõik see, mis on alati olnud Isamaa tugevus – siht, eesmärk, tahe. Täna valitsetakse näiliselt, aga näiline elu on kliiniline surm. Nii edasi minna ei saa. Eesti inimesed väärivad enamat. Nad väärivad lootust ja lahendusi. Iseäranis muutuvas maailmas, kus taas valitseb ebakindlus ning kus muutustega sammu pidamiseks on vaja avatud silmi ja raudset tahet.

Head kuulajad,
Kas te mäletate Mart Laari 30 aastat tagasi öeldud sõnu? 1992. aastal, oma esimese valitsuse eesmärke tutvustades lausus ta: “Riigikogu saadikurühmad “Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei”, “Isamaa” ja “Mõõdukad” on jõudnud kokkuleppele moodustada valitsus Eesti uuendamiseks ja edendamiseks”.
See on Isamaa tuum, põhjus, miks mina olen Isamaas. See on Isamaa, keda me täna vajame. See on Isamaa, keda Eesti vajab.

Olin toona 17-aastane Tartu koolitüdruk ja ma pole kindel, kas mõistsin lõpuni sõnu “uuendamiseks” ja “edendamiseks”, aga ma mäletan toonast tunnet. Seda, et need sõnad andsid lootust. Lootust, et minu oma riigi juhid on riigimehed, mõtlevad pikalt ette ja loovad jõukust, millest ehk ka mina saan kunagi osa, kui õpin ja töötan.

Keegi ei igatse taga neid raskeid aegu. Ettepoole tuleb vaadata, aga meie eesmärk peab olema, et ka tänased noored tajuks riigijuhte kuulates just seda, mida mina toona – lootust ja võimalusi.

Tänase Eesti peamine konflikt ei ole meie ja teie vahel, sest meil ei ole teisi – oleme ainult meie. Ennekõike on Eestis konflikt selle vahel, mis on näiline, mis tegelik.
Kunstlikult ülesköetud vastandused on näilisus. Lihtsustatud loosungid on näilisus. Näiline on ühe erakonna liberalism, mis ei usalda enam inimeste vabadust ning saeb jalgu alt ettevõtlikkusel ja meie kaitsevõimel – ja täpselt sama näiline on teise erakonna niinimetatud konservatiivsus, mis mõistab selle all provotseerimist, reageerimist ja eskaleerimist. Konservatiivsusega on sel samapalju ühist kui mõisa noorehärradel külakooli poiste pärismuredega.

Konservatiivsus on see, mis tagab inimestele stabiilsuse. Turvatunde. Vaimse ja materiaalse heaolu. Tõeline konservatiiv viib läbi muudatusi ja reforme, kuid mitte inimeste arvel, vaid inimeste jaoks. Targad ja tulevikku vaatavad reformid on need, mis tõstavad riigi konkurentsivõimet. Need pole alati populaarsed ja eeldavad tarkust ning julgust. Isamaal on need omadused ajalooliselt olemas olnud.

Meie ei hakka kunagi lubama inimestele tasuta asju, aga me hindame kõrgelt kristliku väärtusruumi arusaamasid nõrgemate abistamisest, ligimese märkamisest ja tänulikkuse tähendusest.

Ka konflikt, mida püütakse näidata liberalismi ja konservatiivsuse vahel, on näiline. Ajas ja ruumis on need mõisted muutunud. Nõustun Briti filosoofi ja poliitiku Roger Scrutoniga, kes selgitab konservatiivsust läbi lihtsa lause: “Me peaksime püüdma säilitada seda, mida peame väärtuslikuks.” Aga nagu lisab ka Scruton, “Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, see aga tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku.”

See, kuidas mina konservatiivsest maailmapildist aru saan, on väga sarnane maailmavaatele, mille eest seisavad meie Euroopa Rahvapartei sõsarparteid Soomes, Rootsis, Norras, Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal ja mitmel pool Euroopas. Need erakonnad räägivad kaasa Euroopa poliitikas. Nendest erakondadest tulevad peaministrid ja oma riigi pealinnade linnapead. Nende liidritega astuks ma Isamaa esimehena ühte sammu.

Tegelik, mitte näiline konservatiiv kaitseb, hoiab ja arendab meie rahvust ja meie keelt. Ain Kaalep ütles kunagi, et iga hea luuletus peaks välja pakkuma mõne uue sõna. See tähendab: keelt ei saa hoida sahvris muutumatuna, ta peab arenema, elama, hõiskama.

Eesti eest seismine on minu jaoks kompromissitu, on alati olnud. Meie rahvas on tugev. Ja tugev rahvas ei karda väljasuremist. Tugev rahvas oskab hoida ja edasi viia oma keelt ja kultuuri. Meil on Eesti riik, siin kehtivad meie reeglid – ja me oskame enda eest seista.

Kui sirvida saja aasta vanuseid raamatuid, on sealset eesti keelt mõnikord raske mõista. Hea, et meie esivanematel oli nii palju tarkust, et nad lasid meie keelel olla ja areneda, just nii nad selle meile edasi andsid. Nad ei sulgenud keelt ja kultuuri kramplikult karpi või hoidlasse, ja seda ei tohi teha ka meie. Sest kui me keskendume keele ja kultuuri kaitsmisel keelamisele, aga mitte loomisele; piiridele, aga mitte kasvamisele; kontrollimisele, aga mitte vabadusele, siis ei soovi seda keelt ja seda kultuuri enam kanda need, kes seda peaksid kõige rohkem tahtma – meie lapsed ja lapselapsed.

Tegelik, mitte näiline konservatiiv tähistab jaanipäeva ning vastlapäeva, aga kui teda jätavadki külmaks halloween ja hullud päevad, siis ei mõista ta nende tähistajaid hukka ega hakka neid reeglitega piirama. Tegelik, mitte näiline konservatiiv on aegade voolus nagu jõe kaldad, mis raamivad, suunavad ja hoiavad kurssi. Ta ei ole nagu tanker Suessi kanalis, mis seisab tuimalt põiki ees, kujutades ette, et suudab hoida lõputult kinni aegade muutumist. Ei suuda ja seda pole vajagi. Ajad muutuvad. Meie muutume. Kuid see ei tähenda, et unustame oma keele ja meele, sest me ei taha unustada. Me ei taha arengut peatada, me tahame seda suunata.

Head Eesti inimesed.

Ma kandideerin Isamaa esimeheks, sest ma usun, et Isamaa poliitikas peab rahvuslus olema ühendatud moodsa maailma dünaamika, võimaluste ja väljakutsetega.

Ma tahan, et Isamaa on ja jääks parempoolselt mõtlevaks ja käituvaks erakonnaks, kes hoiab meie rahvusriiki – kaitstud julgeoleku, jõukust loova majanduse ja rahvuslike väärtuste kursil.
Ma tänan siinkohal Helir-Valdor Seederit ning kõiki, kes koos temaga on kandnud viimastel aastatel Isamaa juhtimise vastutust ning seisnud tugevalt rahvusliku poliitika eest. Isamaa on olnud ja jääb ka tulevikus kõige eestimeelsemaks erakonnaks Eestis.

Jah, erakonnas on hädavajalik järjepidevalt rääkida sellest, mida on Eestile vaja ja mis võiks olla teistmoodi. Kuidas päästa Eestit, Euroopat ja maailma. Kuid Isamaa ei ole kinnine saunaklubi, kus mõnusalt sumiseda.

Oleme erakond – ja erakonna ülesanne on minna valimistele, võita valijate usaldus ning moodustada valitsusi Toompeal ning linnades ja valdades. Nimetada ametisse ministrid ja linnapead, kes meie parempoolset rahvuslikku poliitikat ellu viivad. Olla koalitsioonide moodustamisel valijad, mitte valitavad. Olla erakond, kes määrab Eesti poliitika suuna. Erakond, mille liikmetel on suus valimisvõidu maitse.

Kuidas seda saavutada?

Alustama peame koostööst erakonna sees. Isamaa ei vaja praegu isamaasõda, vaid ühist tegutsemist ühiste sihtide nimel. Isamaa erakond on andnud Eestile kaks peaministrit ja moodustanud kolm valitsust. Ajalugu näitab, et erakond on edukas olnud siis, kui lähtutakse Isamaa kõikide ajalooliste tiibade ühisosast. Isamaad taas suureks ja edukaks saame teha vaid koos ja mina palun kõiki Isamaa liikmeid koostööle, et minna edasi.

Tuleme Tartust Isamaa suurkogult tagasi ühtsena! Teen ettepaneku istuda juba Tartus maha ja teha esimesed kokkulepped, kuidas edasi minna. Meid ootavad ees tõsised arutelud, sest täna ei paista Isamaale tunneli lõpus mitte valgus, vaid teiste erakondade tagatuled.

Minu plaan Isamaa esimehena oleks järgmine.

Esiteks: juba juuni lõpust oleme opositsiooni juhtiv jõud. Opositsioon saab olema Isamaa nägu. Me näitame, et tegelik alternatiiv tänasele seisakuvalitsusele ei ole mitte räuskav populism, vaid Isamaa kui reaalne ja valitav jõud. Isamaaline jõud.

Teiseks: me peame oma erakonna taas üles ehitama. Minu eesmärk on tugev organisatsioon ja kaasatud liikmed. See tähendab, et aasta pärast tegutsevad Isamaa piirkonnad ja osakonnad igas vallas ja linnas. Töö inimestega käib läbi kogu valimistsükli, toimetavad piirkondade arendusjuhid, hoitakse oma liikmeid ja kutsutakse juurde uusi tegijaid. Info liikumine on kahesuunaline ja erakonna poliitikakujundamisse on kaasatud parimad. Eesti e-tiiger jõuab ka Isamaasse ja ükski erakonna liige ei pea ühisest infoväljast ega otsustamisest kõrvale jääma seetõttu, et veedab aega oma pere ja lähedastega või ajab Eesti asja väljaspool riigipiire.

Tugevat erakonda saadab tema hea nimi. Nelja kuu pärast valib Eesti omavalitsuste volikogusid. Me tahame, et Isamaa nimekirjas valimistele minek annaks meie kohalikele liidritele jõudu juurde. Me peame peatama liikmete lahkumise voo, sest liiga palju häid inimesi on erakonnast välja astunud. Minu erakonnas kutsutakse inimesi Isamaaga liituma, mitte erakonnast lahkuma.

Meie noored, kellega ma olen viimaste kuude jooksul kohtunud, on tublid. Aga tööd noortega pole võetud Isamaas tõsiselt, noori pole nähtud erakonna taimelavana. Vastupidi – vahel hoopis tülika konkurendi või segava tegurina, kes ei lase asju ajada nii nagu neid on varem aetud. Olgem ausad, Isamaa vajab põlvkonnavahetust. Selleks, et mõista noori inimesi, kellest sõltub kõige enam meie riigi ja rahva käekäik ning kes teavad, kuidas uued tehnoloogiad Eestit ja meie inimesi teenima panna.

Kolmandaks: muutes Isamaa valitavaks ning ehitades uuesti üles erakonna organisatsiooni täitub meie kolmas eesmärk – Isamaa on 2023 Riigikogu valimisel kolme juhtiva erakonna seas.

Kui meie poliitika on valijale selge ja kuuldav, kui Isamaa organisatsioon on saanud tugevaks, ei pea me iga nädal tegelema küsimusega, kas meie toetus on parasjagu üle või alla viie protsendi. Erakonna poliitikat ei saa juhtida hirm valimiskünnise ees. Me ei tohi karta muutust, uuenemist ega edenemist, sest Isamaa inimesed pole seda kunagi kartnud. Ei Hirvepargis, kodanike komiteesid moodustades ega 1992. aasta murdelistel hetkedel. Kui me aga kardame muutuda, ei kohane, kui klammerdume olemasoleva külge siis saab künnis meid kätte varem, kui arvame.

20. juunil valib Isamaa Tartus, minu sünnilinnas, Isamaale suuna.

Ma usun, et Isamaal on jõudu ja potentsiaali end taastada eestluse, vabaduse, ettevõtlikkuse ja hariduse eestkõnelejana. Aga selleks vajab erakond muutusi.

Mitte kunagi varem ei ole avalikkus nii väga kaasa elanud ühe erakonna juhtide valikule. Miks? Sest Isamaa erakonna juhtimine ei ole pelgalt erakonna siseasi. Erakondade kaudu juhitakse riiki ja Eesti riigi juhtimine on iga Eestist hooliva inimese asi.

Euroopa mõjukaim paremerakond, Saksamaa kristlikud demokraadid valisid endale mõne kuu eest uue liidri. Seda otsust ei tehtud väikeses ringis suletud uste taga, vastupidi, sellele eelnes aasta jagu avalikku debatti. Sest meie Saksamaa sõsarpartei liikmete otsus mõjutas kogu riigi ning olgem ausad, ka Euroopa tulevikku.

Samuti on Isamaaga. Igast liikmest sõltub, mis saab erakonnast edasi.

Mina luban, et Isamaa esimehena ei anna ma heakskiitu mitte ühelegi valitsusele, mis asuks lammutama õigusriiki, õhutama vaenu meie enda inimeste vahel või mängima Eesti julgeolekuga poliitilise hetkekasu nimel.

Sel pühapäeval teeb iga erakonna liige valiku.

Kujuta ette esmaspäeva hommikust kurbust, kui selgub, et puudu on jäänud vaid paar häält, sinu hääl, ning Isamaa ongi naelutatud seisma EKRE kõrval. Varjus.

Mina seisan tugeva ja oma näoga Isamaa eest, mis viib ellu oma poliitikat. Seda rahvuslikku, euroopalikku ning edumeelset poliitikat, mis on kujundanud Eesti nägu viimased 30 aastat. Isamaad ei pea defineerima selle järgi, kas me oleme Reformierakonna või EKRE poolel. Meil on alati olnud oma poliitika ja oma nägu ning just sellise endale kindlaks jääva Isamaa toomegi koos tagasi.
Isamaa väärib lootust ja lahendusi, sest nagu ütleb Doris Kareva:
”Sellest maast,
sellest saatusest
mõtleme kõik”

Minult on palju küsitud, miks ma vaid pool aastat erakonda kuulununa pürin juba erakonna etteotsa. Tõsi, ma pole 1992. aasta Isamaa veteran – ma käisin siis koolis. Tõsi, ma pole käinud läbi karjääriteed poliitiline nõunik – piirkonna koordinaator – linnaosa tegelane – Riigikogu liige. Minu töö ja minu võitlus Eesti, meie ühise Eesti eest käis Eesti õigussüsteemis. Loodan ja usun, et see on kogemus, mida Isamaa parimal viisil kasutada saab.

Lubage mul seega jagada pilti minu Isamaast. Kujutage ette:

Isamaad, keda peavad oma esimeseks valikuks kõik, kes on Eesti patrioodid;
Isamaad, keda peavad oma eestkõnelejaks inimesed, kes hoolivad Eesti keelest, kultuurist, Eestimaa metsadest ja puhtast loodusest;
Isamaad, kuhu soovivad astuda majanduse, hariduse, teaduse ja kultuurielu edendajad;

Isamaad, kes suudab ühiskonna vastanduvate huvide vahel leida tarku kompromisse rahulikult ja naeratades, mitte vastandudes ja solvates;
Isamaad, kes julgeb rakendada uusi tehnoloogiad esimesena;
Isamaad, kes pole tagurlik, vaid on konservatiivne;

Isamaad, kes oskab kuulata ja arvestada kõigi Eesti inimestega;
Isamaad, kelle sõna maksab Eestis ja keda kuulatakse Euroopas;
Isamaad, kes oskab taas leida Eestile sõpru kogu maailmas;
Isamaad, kelle liikmed tunnevad võidu maitset.

Kas teie kujutate ette sellist Isamaad?
Mina küll.